Kokamäe noor pere vannub maaelule truudust

Karinu põllumajandusettevõtte noor juht (33) Erkki Freibach tunnistab, et tal pole hetkekski tekkinud mõtet reha nurka visata ja millegi muuga tegeleda. „Põllumajandusega tekkis kohe tugev side,“ kinnitab endine pealinnapoiss, kelle armastus tõi kodukanti tagasi ka vahepeal maailma avastamas käinud neiu.

Ühel tavalisel tööpäeval neli aastat tagasi kohtusid Tartus notaribüroo ukse taga kaks noort inimest, põhjuseks Karinu põllumajandusettevõtte osakud. Paar aastat varem Viimsist Koeru valda Visusti külla kolinud ja esivanemate talu pidama hakanud Erkki Freibach ostis tol ajal naaberküla ettevõtte osakuid kokku ja Maarja Oja oli mõned oma isalt pärinud. Ostu-müügilepingut sõlmides juhtus, et Maarja sai tehingu eest viis eurot rohkem: ostjal ei juhtunud täpset raha olema ja tal endal polnud ka viiekat rahakotis. Maarja käis siis välja mõtte, et ta võiks kuskil tassi kohvi välja teha – nii saaks asjad klaaritud.
Tol hetkel jäi see küll tegemata, ent paar nädalat hiljem sai Maarja Kokamäe talu noorelt peremehelt kõne kutsega koos õhtust sööma minna. Tänavu juuli lõpus tõotasid Erkki ja Maarja Kokamäe talu küünis kümnete tunnistajate ees jääda teineteise kõrvale nii heas kui ka halvas. Tunnistajate seas olid ka nende kooseluaastatel sündinud kolm poega: kahene Meinhard ning pooleaastased kaksikud Alfred ja Jakob.

Oma lapsepõlve kodukanti päriseks tagasi tulla poleks Maarjal muidu mõttessegi tulnud. Juba 7aastaselt asus ta õppima Tallinna muusikakeskkooli ja käis Karinul vaid nädalavahetustel. Pärast esimesi ülikooliaastaid lendas ta suvevaheajaks Hispaaniasse, sattus seal ühte rannarestorani tööle ja jäi lõpuks Vahemere äärde kokku kuueks aastaks.
2013. aasta sügisel tuli ta tagasi Eestisse. Leidis tänu hispaania ja inglise keele oskusele kiiresti töö paar aastat varem asutatud TransferWise’is ja seadis end mõnusasti sisse hubasesse Kalamaja üürikasse.
Tallinnas sündinud ja üles kasvanud ning viimased aastad Viimsis elanud Erkki oli selleks ajaks Kokamäel mütanud peaaegu kaks aastat. Põldu oli siin viimati pidanud tema vanavanaisa, järgmised kaks põlve kasutasid kunagist talukohta suvekoduna.
„Kui ma olin kuskil kümneaastane, kirjutas vanaema talukompleksi minu nimele. Aga kui mul pärast kaitseväge tuli tahtmine hakata kodust välja kolima, siis algul mõtlesin, et rajan Viimsisse endale uue elukoha,“ räägib Erkki. Ta asutas seal ka oma ettevõtte: sõbral oli tisleritöökoda ja Erkki hakkas tema kõrvalt omal käel eritellimusmööblit tegema. Puidutöö meeldis talle küll ja meeldib siiani, aga võimalus sellega äri teha paistis üsna pisuke.
Ühel päeval 2011. aastal pakkis ta Viimsis oma kodinad ja pappkastis üles kasvatatud pruunid suliste jalgadega braama tõugu noorkanad autosse ning põrutas Kokamäele.
„Maja ümber on 40 hektarit maad, see oli välja renditud. Mul tekkis mõte, et võiks seal ise majandama hakata. Samal aastal tegin viljakasvatusega algust,“ meenutab Erkki. Naabertalu peremees kiitis ka ideed takka ning aitas esimesel aastal vilja maha külvata ja koristada.

Loe edasi ajakirja Maale! sügisnumbrist

Helerohelise nukumaja elanikke ootab ees esimene maasuvi

Juba lapsena Eesti poole seletamatut tõmmet tundnud britil Paul Tomlinsonil ja tema perel algab esimene suvi Järva-Madisel. Esialgu vaid suusareisidel peatumiseks ostetud imepisikesest majakesest on saanud nende kodu. Tõsi küll, algsest hoonest on alles vaid osa paemüüri. „Aa, teie oletegi see pere, kes nööbi külge kasuka õmbles!“ tervitas neid esimesel kohtumisel vallavanem.

Pisikese helerohelise majakese poolt taterdab üle õue pooleteiseaastane tüdrukutirts, heegeldatud kleit seljas ja kelmikas naeratus näol. Tema mõlemad pihud on pungil täis: ühes kollased ja teises lillad võõrasemaõied. Terrassilt lillepottidest oli hea noppida!
Vanem peretütar teeb hoovi ühes servas batuudil lennukaid hüppeid. Üle lageda välja ja põllumaa leiab pilk vaid ühe pidepunkti, see on Järva-Madise kirik, mille kirjutas kuulsaks siit kandist pärit Tammsaare. Just selle sihvaka torniga võrdles „Tõe ja õiguse“ Juss lakaredeli pikkust, just selle tornikella helin kaikus üle soo Väljamäele.
„Bergitta, did you see the väike lind?“ küsib peremees Paul pesamunalt. Tema jutu sisse lipsab eestikeelseid sõnu aina sagedamini.

Suurbritannias Manchesteri külje all üles kasvanud Pauli tõmbas juba poisikesena Skandinaavia ja eriti Balti riikide poole. Osalt on see seletatav tema ajaloohuviga. Pauli on alati köitnud poliitilised konfliktid, eriti paelus teda esimese maailmasõja järel sõlmitud rahuleping, mis muutis drastiliselt Euroopa riikide piire. Samasse aega jäi ka Eesti riigi loomine.
Kindlasti mõjutas teda ka üks eakas lätlane, kes oli 1945. aastal 17aastasena sõja jalust põgenenud ja kes jäi sagedasti Pauli vanemate poodi külastades sinna pikemaks jutustama, meenutas Lätit ja teisi Baltimaid ning tundis suurt uhkust oma päritolu üle.
„Üht-teist kuulsin temalt, üht-teist õppisin ja uurisin ise. Igatahes tahtsin ma Eestit külastada palju aastaid varem, kui ma siia tegelikult jõudsin,“ nendib Paul.
Pärast ülikooli lõppu võttis ta paari sõbraga ette reisi Skandinaaviasse ja armus. Rootsisse, Norrasse, eriti aga Taanisse. „Kopenhaagen oli aastaid mu lemmikkoht maailmas, ja ma reisin väga palju,“ ütleb ta. „Ainult üks teine paik sai sellele ligilähedale – Stockholm. Kui ma esimest korda sinna sattusin, siis tundsin kohe nagu kodus, nagu ma kuuluksin sinna.“ Kopenhaagen kukkus pingereas teisele ja Stockholm kolmandale kohale 2011. aastal, kui Paul jõudis esimest korda elus Tallinna. Esimesele külastusele järgnes teine, siis kolmas.

Loe edasi ajakirjast Maale!

Maal jagub muusikale ruumi

Üheksandat aastat Läänemaal Ristil elavad rahvamuusikud Enrik ja Kail Visla tunnevad rõõmu, et alevikku tuleb noori peresid aina juurde. Nad jagavad pillimängupisikut heal meelel kõigile huvilistele ning naudivad oma majas ja peaaegu poole hektari suuruses aias muusikategemise mõnu.

„Linna tunda pole vaja, / sest kus meremeeste maja, / sealt on laulu, naeru kosta alati. / Siin on mehed, kel on kulda, / ja kui röövima ei tulda, / pidu püsida võib varavalgeni …“ laulavad Enrik ja Kail Visla lõõtsa saatel oma pisikeses elutoas. Ilmselge, et laulu ja naeru on alati kosta peale meremeeste ka rahvamuusikute majast. Ja juhtub sedagi, et pidu ja pillimäng püsib varavalgeni. Eriti suvisel ajal, kui sõbrad sauna ja grillima tulevad, vahepeal pillid kätte võtavad ja enam pidama ei saa. „Me oleme naabritelt küsinud, et kuidas on, ega me ei häiri,“ tunnistab Kail. „Naaber ütles, et ema-isa toovad tal toolid ka välja, istuvad ja kuulavad. Õnneks on siin selline seltskond, kellele rahvamuusika meeldib!“

Enrik teab kogemusest, et alati ei pruugi see nii olla. „Inimesed on erinevad. Näiteks mängisime kahe lõõtsaga Tallinna maratonil, kesklinnas Sadama Statoili juures – seal oli ergutuspunkt. Kella kümne paiku hommikul alustasime. Üks naine tuli majast välja: „Mis siin toimub?! Mida te mõtlete, see on pühapäevahommik, inimesed tahavad magada!“ ja kaebas korraldajale. Teine proua tuli seene- ja moosipurgiga ja küsis, millal me jälle mängima tuleme. Temal nii kahju, et peab kodust ära minema ja ei saa kuulama jääda.“

Kuigi elupõlise nõmmekana igatseb Enrik vahel linna järele, tõdeb ta, et muusikule sobib maaelu kindlasti rohkem. „Ma ei kujuta ette, et peaksin auto jätma viiekordse maja ette. Ja et pärast kella ühtteist õhtul ei tohiks enam pilli mängida,“ ütleb ta. „Me kipume, jah, üsna ööinimesed olema,“ lisab Kail.

Loe edasi ajakirjast Maale!

Sibulateel sünnivad kauneimad piparkoogid

Peterburist oma armastatu juurde Kolkja alevikku kolinud Irina Širokova avastas internetis surfates imeliselt kaunistatud präänikuid ja piparkooke. Kaks aastat lakkamatut vaimustust ja selle ajaga lihvitud oskused on temast teinud hinnatud meistri.

Peipsi-äärse Kolkjaga seostuvad esimesena sibulad ja kala. Mõned teavad ka selle vanausuliste ridaküla talvist traditsiooni: Kolkja Kelgu nimelist tõukekelguvõistlust. Loodetavasti on tulevikus eestimaalastel veel üks põhjus, miks Sibulatee jalge alla võtta. Viis aastat tagasi Kolkjasse kolinud Irina Širokova tahab Peipsiääre kalameeste seltsile kuuluvas hoones avada präänikute meistritoa, kus lisaks tööruumidele saaks ta ka oma loomingu näituse üles panna.
Tema imepeenelt kaunistatud küpsetisi piparkookideks või präänikuteks nimetada tundub kuidagi liiga lihtne, tegemist on tõelise kunstiga. Peaaegu esimese kunstiga, millega Irina üldse tegeleb. „Ma olen proovinud akvarellidega loodust maalida, aga see mind ei tõmmanud. Las maalivad need, kellel see hästi välja tuleb. Minul tuleb hästi välja glasuuriga joonistamine,“ ütleb ta tagasihoidlikult naeratades.
Ta kummardub jõululõhnalises toas laua kohale, võtab ette paksu pehme labakukujulise prääniku ja veab sellele glasuurituutust peened valged triibud, algul üht- ja siis teistpidi. Tekkinud ruudustikule „heegeldab“ ta mõne hetkega õhulise kaheksakanna. Samamoodi „koob“ ta glasuuriga käpikuid ja sokke ning piparkoogimehikestele salle kaela: ikka silmus silmuse haaval, motiiv teise värviga sisse.

Loe edasi ajakirjast Maale!

 

Elu Moskvas tõstis maaelu väärtused hinda

Riina Kütt

Kes teab, kas Riina ja Andres Kütt kunagi maale kodu ostnud olekski, kui nad poleks esmalt kolinud Tallinnast Moskvasse. Just selles 12,2 miljoni elanikuga linnas, mis hetkekski ei uinu, hakkas Riina igatsema vaikuse, pimeduse, värske vee ja värske toidu järele. Ja võimaluse järele looduses jalutada, ilma et peaks kolm tundi sõitma, et siis ülerahvastatud pargis jalutamist imiteerida.

Põlvamaal Võõpsu külas Piiri talus on tõesti vaikne. Kõige häälekam on taluhoov soojadel mai- ja juuniöödel, kui õhk on lisaks ööbikute laulule täis ka mopeedi häält meenutavat kõrinat – siis laulavad aidataguses hobuserauakujulises tiigis Eestis haruldaseks muutunud kõred.
Mõnekümne meetri kaugusel voolab Võhandu, mida vanasti peeti pühaks jõeks, piksejumala Uku elupaigaks. Suviti on liivase kaldaäärega majatagune jõesopp Riina privaatrand. Pihkva järveni jääb siit umbes kolm kilomeetrit. „Vesi on meile tähtis: mehele meeldib kala püüda, minule meeldib kala süüa,“ toob Riina välja ühe põhjuse, millega Piiri talu neid ostma meelitas.
Kandiline taluhoov on kõrvalhoonetega igast küljest piiritletud, nende nurgad puutuvad peaaegu kokku. Aidaesises lopsakas lillepeenras kasvavad Riina elu esimesed enda istutatud lilled. Sauna taga keset õunaaeda vohavad kõrges kuhilas võimsad kõrvitsataimed. „Mu elu esimene kõrvitsapeenar!“ teatab Riina lapseliku siira õhinaga. „Ja muuseas, ka see hunnik, milles kõrvitsad kasvavad, on väga tähtis – see on mu elu esimene kompost!“
Nii Riina olekust kui ka kõigest sellest, kuidas ta oma elust Piiri talus räägib, õhkub õnnelikkust. Võib-olla on osalt just see – soov end õnnelikuna tunda – Riina siia taluõuele juhatanudki.

Kinobussi pealik läks perega maale ….

Möödunud suvel sai filmilavastaja ja -produtsent, Kinobussi pealikuna tuntud Mikk Rand (45) sünnipäevaks sepapõlle. Sellel on Miku nimi, ent „kinoonu“ on nime ees läbi joonitud ja asendatud sõnaga „sepaonu“. Alasi, ääs ja muud sepatöövahendid on Mikul ka olemas. Ent kino tema elust niisama lihtsalt maha kriipsutada pole võimalik. Vastupidi: Kinobussile, üle-eestilistele kinotalgutele ja Kinokoja võrgustikule on nüüd lisandunud ka kinotalu.
Talukoht Saaremaal Laimjala vallas Nõmme külas, mille eluhoone on nüüdseks saanud omanäolise, pisut kirju-mirjulise ilme, kannab taas oma ajaloolist nime: Värava. Mõisaajal jooksis siit Laimjala ja Valjala piir, mille väravate juures kogutud mõisnikule läbipääsumaksu. Kolhoosiajal nimetati koht ümber Metsamajaks, siis majutati siin linnast tulnud šeffe, malevlasi ja kartulivõtule komandeeritud koolinoori. Pärast kolhooside lagunemist läks vana rehielamu Valjala koguduse kätte ja sellest sai laagrite pidamise paik. Igal suvel olid siin laululaagris ka Riinimanda ja Mitte-Riinimanda koor koos koorijuhi Urve Uusbergi ja tema abikaasa, filmitegija Valter Uusbergiga.
2012. aasta sügisel said talu omanikeks samuti koorijuht ja filmitegija, Inga ja Mikk Rand. Ostu-müügilepingul oli kirjas, et müüakse saun ja laagrikeskus. Inga ütleb naljatledes, et maja oleks nagu suurt peret oodanud: siin oli kokku 40 voodikohta, kõik hooned olid voodeid täis.
Koorijuht Urve, filmimees Valter ja (mitte)riinimandalased laagerdavad nüüd küll eemal, ent ikka samal saarel. Kunagi ei sõida nad aga oma laagripaika Metsamaja õuel peatumata. Esitamisele tulev pala on alati üks ja seesama, Mendelssohni „Lahkumine metsast“.

Loe edasi värskest Maale! kevadnumbrist!

Oma lõbuks ehitatud kummalised kulgurid

Augusti esimesel päeval sai Järvamaal Järva-Jaanis taas jälgida kuni kolmerattaliste liikurite ja kummaliste kulgurite killavoori. Teiste seas oli enda ehitatud ja elektri jõul liikuvate kulguritega kohal ka Raul Rääsk. Ühe oma leiutise on ta nimetanud Kännu Ämblikuks, see on akutrelli jõul edasi liikuv kontoritool, millele Raul tegi raami alla. Inva Ämbliku rattaid veab edasi viienda seeria BMW jahutusventilaatori mootor, mis saab voolu autoakult.
Rauli leiutistest saab täpsemalt lugeda Maale! sügisnumbrist!

Sõnajalgade ilu oskavad vähesed hinnata

Inglise botaanik Abraham Stansfield kirjutas 1858. aastal oma sõnajalakataloogis: „Lilleõite erksaid värve imetlevad kõige madalama intellektiga inimesed, aga et hinnata vääriliselt sõnajalgade vormi ja tekstuuri ilu, see nõuab mentaalse taju kõrgemat taset ja arendatud intelligentsust. Seepärast saab kasvavat huvi sõnajalgade kasvatamise vastu pidada mentaalse arengu tõestuseks.“
Enno talu varjuaias kasvab sõnajalgu umbes sada liiki. Talu peremees Aivar Kaljuste ei hakanud neid kasvatama muidugi oma intelligentsuse tõestamiseks. „Et neid müüa ja ruttu väga rikkaks saada,“ ütleb ta hoopis kelmikalt naerdes. „Mis sa seletad,“ pahandab abikaasa Merle mehe nalja peale.
Tegelikult on Aivar saanud armastuse nende taimede vastu oma emalt, kelle sõnajalakollektsioon tõi 90ndatel Florese aiandile Jaapanist näituselt hõbemedali.

Aivar Kaljustest ja tema erilisest aiast saab lugeda Maale! sügisnumbrist!

Avinurme tünnilaadale

Väikeses 1200 elanikuga vallas on uhke torniga kultuurikeskus, mille saali mahub ooperietendust vaatama 300 inimest, orkester musitseerib lava ees orkestriaugus. Keha saab kinnitada samas majas asuvas kohvikus, lõõgastuda samas majas asuvas basseinis ja saunades, ühesõnaga – spaas. Kui hilja peale jääte, leiab samast majast ka mugavad hostelitoad. Utoopia? Poolenisti, kuid projektil aastast 1988 näeb just säärane välja Avinurme kultuurikeskus.
Uurisime, kuidas elatakse seal täna, ja veendusime selles, et kohalikud inimesed armastavad oma kultuurikeskust.

Seebimeister väärtustab üle kõige lugusid

Vahtraoru talu õuel, maalilise Piusa jõe uhtoru taustal seisab pisike palkmajake sildiga „Seebipuut“. Mehemürakas selle ukseavas mõõdab tulijaid pika pilguga, ilmselt juba aimates, mis küsimus neil huulil. Neid „mikse“ ja imestunud pilke on Silver Hüdsi (52) oma koduõuel viie aasta jooksul kuulnud ja näinud küll ja küll.
Küsimust ennetades on Silveril vastus juba valmis. „Kui poleks puuki, poleks ka seepi,“ ütleb ta pisut mõistukõnena tunduva lause. Ja selgitab siis, et 2010. aastal viis kiirabiauto ta neli korda koduõuelt minema. Uuriti ja puuriti, midagi ei leitud. Kui Silver enam lõpuks jalgu õieti alla ei võtnud ja nägi kõike kahekordelt, avastati tal puukborrelioos.
„Aga iga kord haiglas mõtlesin – seal on jalutuna aega mõelda –, mis ma tegema hakkan. Iga kord tuli üks äriidee,“ jutustab Silver. „Esimene kord, et hakkan seepi tegema. Teine kord, milline tuleb pakend. Kolmas kord – et seebikoda saab Vana Jüri nime, pühendusega mu vanaisale, kelle majas me elame ja keda kohalikud niimoodi kutsusid. Neljas idee oli see, et teen poe. Kui selle perele teatavaks tegin, siis nad arvasid, et haigus on ikka väga kaugele arenenud – tema teeb siia pärapõrgusse mingi poe!“
Nüüd tegutseb seebipood juba viiendat suve – see on lahti 15. maist 15. oktoobrini – ja seni pole olnud ühtegi sellist päeva, kus ühtegi inimest ei käiks. Sageli on hoopis nii, et kõik ei mahu korraga poodi äragi. Näiteks siis, kui mõni turismibuss pärast Vene Föderatsiooni kontrolli all olevat Saatse saabast, kus peatuda ega sõidukist väljuda ei tohi, Vahtraorule sisse keerab…

Mahlaka jutuga Silverist ja tema elustiiliettevõttest saab lugeda Maale! värskest sügisnumbrist!