Kes teab, kas Riina ja Andres Kütt kunagi maale kodu ostnud olekski, kui nad poleks esmalt kolinud Tallinnast Moskvasse. Just selles 12,2 miljoni elanikuga linnas, mis hetkekski ei uinu, hakkas Riina igatsema vaikuse, pimeduse, värske vee ja värske toidu järele. Ja võimaluse järele looduses jalutada, ilma et peaks kolm tundi sõitma, et siis ülerahvastatud pargis jalutamist imiteerida.

Põlvamaal Võõpsu külas Piiri talus on tõesti vaikne. Kõige häälekam on taluhoov soojadel mai- ja juuniöödel, kui õhk on lisaks ööbikute laulule täis ka mopeedi häält meenutavat kõrinat – siis laulavad aidataguses hobuserauakujulises tiigis Eestis haruldaseks muutunud kõred.
Mõnekümne meetri kaugusel voolab Võhandu, mida vanasti peeti pühaks jõeks, piksejumala Uku elupaigaks. Suviti on liivase kaldaäärega majatagune jõesopp Riina privaatrand. Pihkva järveni jääb siit umbes kolm kilomeetrit. „Vesi on meile tähtis: mehele meeldib kala püüda, minule meeldib kala süüa,“ toob Riina välja ühe põhjuse, millega Piiri talu neid ostma meelitas.
Kandiline taluhoov on kõrvalhoonetega igast küljest piiritletud, nende nurgad puutuvad peaaegu kokku. Aidaesises lopsakas lillepeenras kasvavad Riina elu esimesed enda istutatud lilled. Sauna taga keset õunaaeda vohavad kõrges kuhilas võimsad kõrvitsataimed. „Mu elu esimene kõrvitsapeenar!“ teatab Riina lapseliku siira õhinaga. „Ja muuseas, ka see hunnik, milles kõrvitsad kasvavad, on väga tähtis – see on mu elu esimene kompost!“
Nii Riina olekust kui ka kõigest sellest, kuidas ta oma elust Piiri talus räägib, õhkub õnnelikkust. Võib-olla on osalt just see – soov end õnnelikuna tunda – Riina siia taluõuele juhatanudki.