Karinu põllumajandusettevõtte noor juht (33) Erkki Freibach tunnistab, et tal pole hetkekski tekkinud mõtet reha nurka visata ja millegi muuga tegeleda. „Põllumajandusega tekkis kohe tugev side,“ kinnitab endine pealinnapoiss, kelle armastus tõi kodukanti tagasi ka vahepeal maailma avastamas käinud neiu.

Ühel tavalisel tööpäeval neli aastat tagasi kohtusid Tartus notaribüroo ukse taga kaks noort inimest, põhjuseks Karinu põllumajandusettevõtte osakud. Paar aastat varem Viimsist Koeru valda Visusti külla kolinud ja esivanemate talu pidama hakanud Erkki Freibach ostis tol ajal naaberküla ettevõtte osakuid kokku ja Maarja Oja oli mõned oma isalt pärinud. Ostu-müügilepingut sõlmides juhtus, et Maarja sai tehingu eest viis eurot rohkem: ostjal ei juhtunud täpset raha olema ja tal endal polnud ka viiekat rahakotis. Maarja käis siis välja mõtte, et ta võiks kuskil tassi kohvi välja teha – nii saaks asjad klaaritud.
Tol hetkel jäi see küll tegemata, ent paar nädalat hiljem sai Maarja Kokamäe talu noorelt peremehelt kõne kutsega koos õhtust sööma minna. Tänavu juuli lõpus tõotasid Erkki ja Maarja Kokamäe talu küünis kümnete tunnistajate ees jääda teineteise kõrvale nii heas kui ka halvas. Tunnistajate seas olid ka nende kooseluaastatel sündinud kolm poega: kahene Meinhard ning pooleaastased kaksikud Alfred ja Jakob.

Oma lapsepõlve kodukanti päriseks tagasi tulla poleks Maarjal muidu mõttessegi tulnud. Juba 7aastaselt asus ta õppima Tallinna muusikakeskkooli ja käis Karinul vaid nädalavahetustel. Pärast esimesi ülikooliaastaid lendas ta suvevaheajaks Hispaaniasse, sattus seal ühte rannarestorani tööle ja jäi lõpuks Vahemere äärde kokku kuueks aastaks.
2013. aasta sügisel tuli ta tagasi Eestisse. Leidis tänu hispaania ja inglise keele oskusele kiiresti töö paar aastat varem asutatud TransferWise’is ja seadis end mõnusasti sisse hubasesse Kalamaja üürikasse.
Tallinnas sündinud ja üles kasvanud ning viimased aastad Viimsis elanud Erkki oli selleks ajaks Kokamäel mütanud peaaegu kaks aastat. Põldu oli siin viimati pidanud tema vanavanaisa, järgmised kaks põlve kasutasid kunagist talukohta suvekoduna.
„Kui ma olin kuskil kümneaastane, kirjutas vanaema talukompleksi minu nimele. Aga kui mul pärast kaitseväge tuli tahtmine hakata kodust välja kolima, siis algul mõtlesin, et rajan Viimsisse endale uue elukoha,“ räägib Erkki. Ta asutas seal ka oma ettevõtte: sõbral oli tisleritöökoda ja Erkki hakkas tema kõrvalt omal käel eritellimusmööblit tegema. Puidutöö meeldis talle küll ja meeldib siiani, aga võimalus sellega äri teha paistis üsna pisuke.
Ühel päeval 2011. aastal pakkis ta Viimsis oma kodinad ja pappkastis üles kasvatatud pruunid suliste jalgadega braama tõugu noorkanad autosse ning põrutas Kokamäele.
„Maja ümber on 40 hektarit maad, see oli välja renditud. Mul tekkis mõte, et võiks seal ise majandama hakata. Samal aastal tegin viljakasvatusega algust,“ meenutab Erkki. Naabertalu peremees kiitis ka ideed takka ning aitas esimesel aastal vilja maha külvata ja koristada.

Loe edasi ajakirja Maale! sügisnumbrist