Maal jagub muusikale ruumi

Üheksandat aastat Läänemaal Ristil elavad rahvamuusikud Enrik ja Kail Visla tunnevad rõõmu, et alevikku tuleb noori peresid aina juurde. Nad jagavad pillimängupisikut heal meelel kõigile huvilistele ning naudivad oma majas ja peaaegu poole hektari suuruses aias muusikategemise mõnu.

„Linna tunda pole vaja, / sest kus meremeeste maja, / sealt on laulu, naeru kosta alati. / Siin on mehed, kel on kulda, / ja kui röövima ei tulda, / pidu püsida võib varavalgeni …“ laulavad Enrik ja Kail Visla lõõtsa saatel oma pisikeses elutoas. Ilmselge, et laulu ja naeru on alati kosta peale meremeeste ka rahvamuusikute majast. Ja juhtub sedagi, et pidu ja pillimäng püsib varavalgeni. Eriti suvisel ajal, kui sõbrad sauna ja grillima tulevad, vahepeal pillid kätte võtavad ja enam pidama ei saa. „Me oleme naabritelt küsinud, et kuidas on, ega me ei häiri,“ tunnistab Kail. „Naaber ütles, et ema-isa toovad tal toolid ka välja, istuvad ja kuulavad. Õnneks on siin selline seltskond, kellele rahvamuusika meeldib!“

Enrik teab kogemusest, et alati ei pruugi see nii olla. „Inimesed on erinevad. Näiteks mängisime kahe lõõtsaga Tallinna maratonil, kesklinnas Sadama Statoili juures – seal oli ergutuspunkt. Kella kümne paiku hommikul alustasime. Üks naine tuli majast välja: „Mis siin toimub?! Mida te mõtlete, see on pühapäevahommik, inimesed tahavad magada!“ ja kaebas korraldajale. Teine proua tuli seene- ja moosipurgiga ja küsis, millal me jälle mängima tuleme. Temal nii kahju, et peab kodust ära minema ja ei saa kuulama jääda.“

Kuigi elupõlise nõmmekana igatseb Enrik vahel linna järele, tõdeb ta, et muusikule sobib maaelu kindlasti rohkem. „Ma ei kujuta ette, et peaksin auto jätma viiekordse maja ette. Ja et pärast kella ühtteist õhtul ei tohiks enam pilli mängida,“ ütleb ta. „Me kipume, jah, üsna ööinimesed olema,“ lisab Kail.

Loe edasi ajakirjast Maale!