Helerohelise nukumaja elanikke ootab ees esimene maasuvi

Juba lapsena Eesti poole seletamatut tõmmet tundnud britil Paul Tomlinsonil ja tema perel algab esimene suvi Järva-Madisel. Esialgu vaid suusareisidel peatumiseks ostetud imepisikesest majakesest on saanud nende kodu. Tõsi küll, algsest hoonest on alles vaid osa paemüüri. „Aa, teie oletegi see pere, kes nööbi külge kasuka õmbles!“ tervitas neid esimesel kohtumisel vallavanem.

Pisikese helerohelise majakese poolt taterdab üle õue pooleteiseaastane tüdrukutirts, heegeldatud kleit seljas ja kelmikas naeratus näol. Tema mõlemad pihud on pungil täis: ühes kollased ja teises lillad võõrasemaõied. Terrassilt lillepottidest oli hea noppida!
Vanem peretütar teeb hoovi ühes servas batuudil lennukaid hüppeid. Üle lageda välja ja põllumaa leiab pilk vaid ühe pidepunkti, see on Järva-Madise kirik, mille kirjutas kuulsaks siit kandist pärit Tammsaare. Just selle sihvaka torniga võrdles „Tõe ja õiguse“ Juss lakaredeli pikkust, just selle tornikella helin kaikus üle soo Väljamäele.
„Bergitta, did you see the väike lind?“ küsib peremees Paul pesamunalt. Tema jutu sisse lipsab eestikeelseid sõnu aina sagedamini.

Suurbritannias Manchesteri külje all üles kasvanud Pauli tõmbas juba poisikesena Skandinaavia ja eriti Balti riikide poole. Osalt on see seletatav tema ajaloohuviga. Pauli on alati köitnud poliitilised konfliktid, eriti paelus teda esimese maailmasõja järel sõlmitud rahuleping, mis muutis drastiliselt Euroopa riikide piire. Samasse aega jäi ka Eesti riigi loomine.
Kindlasti mõjutas teda ka üks eakas lätlane, kes oli 1945. aastal 17aastasena sõja jalust põgenenud ja kes jäi sagedasti Pauli vanemate poodi külastades sinna pikemaks jutustama, meenutas Lätit ja teisi Baltimaid ning tundis suurt uhkust oma päritolu üle.
„Üht-teist kuulsin temalt, üht-teist õppisin ja uurisin ise. Igatahes tahtsin ma Eestit külastada palju aastaid varem, kui ma siia tegelikult jõudsin,“ nendib Paul.
Pärast ülikooli lõppu võttis ta paari sõbraga ette reisi Skandinaaviasse ja armus. Rootsisse, Norrasse, eriti aga Taanisse. „Kopenhaagen oli aastaid mu lemmikkoht maailmas, ja ma reisin väga palju,“ ütleb ta. „Ainult üks teine paik sai sellele ligilähedale – Stockholm. Kui ma esimest korda sinna sattusin, siis tundsin kohe nagu kodus, nagu ma kuuluksin sinna.“ Kopenhaagen kukkus pingereas teisele ja Stockholm kolmandale kohale 2011. aastal, kui Paul jõudis esimest korda elus Tallinna. Esimesele külastusele järgnes teine, siis kolmas.

Loe edasi ajakirjast Maale!