Sibulateel sünnivad kauneimad piparkoogid

Peterburist oma armastatu juurde Kolkja alevikku kolinud Irina Širokova avastas internetis surfates imeliselt kaunistatud präänikuid ja piparkooke. Kaks aastat lakkamatut vaimustust ja selle ajaga lihvitud oskused on temast teinud hinnatud meistri.

Peipsi-äärse Kolkjaga seostuvad esimesena sibulad ja kala. Mõned teavad ka selle vanausuliste ridaküla talvist traditsiooni: Kolkja Kelgu nimelist tõukekelguvõistlust. Loodetavasti on tulevikus eestimaalastel veel üks põhjus, miks Sibulatee jalge alla võtta. Viis aastat tagasi Kolkjasse kolinud Irina Širokova tahab Peipsiääre kalameeste seltsile kuuluvas hoones avada präänikute meistritoa, kus lisaks tööruumidele saaks ta ka oma loomingu näituse üles panna.
Tema imepeenelt kaunistatud küpsetisi piparkookideks või präänikuteks nimetada tundub kuidagi liiga lihtne, tegemist on tõelise kunstiga. Peaaegu esimese kunstiga, millega Irina üldse tegeleb. „Ma olen proovinud akvarellidega loodust maalida, aga see mind ei tõmmanud. Las maalivad need, kellel see hästi välja tuleb. Minul tuleb hästi välja glasuuriga joonistamine,“ ütleb ta tagasihoidlikult naeratades.
Ta kummardub jõululõhnalises toas laua kohale, võtab ette paksu pehme labakukujulise prääniku ja veab sellele glasuurituutust peened valged triibud, algul üht- ja siis teistpidi. Tekkinud ruudustikule „heegeldab“ ta mõne hetkega õhulise kaheksakanna. Samamoodi „koob“ ta glasuuriga käpikuid ja sokke ning piparkoogimehikestele salle kaela: ikka silmus silmuse haaval, motiiv teise värviga sisse.

Loe edasi ajakirjast Maale!