Seebimeister väärtustab üle kõige lugusid

Vahtraoru talu õuel, maalilise Piusa jõe uhtoru taustal seisab pisike palkmajake sildiga „Seebipuut“. Mehemürakas selle ukseavas mõõdab tulijaid pika pilguga, ilmselt juba aimates, mis küsimus neil huulil. Neid „mikse“ ja imestunud pilke on Silver Hüdsi (52) oma koduõuel viie aasta jooksul kuulnud ja näinud küll ja küll.
Küsimust ennetades on Silveril vastus juba valmis. „Kui poleks puuki, poleks ka seepi,“ ütleb ta pisut mõistukõnena tunduva lause. Ja selgitab siis, et 2010. aastal viis kiirabiauto ta neli korda koduõuelt minema. Uuriti ja puuriti, midagi ei leitud. Kui Silver enam lõpuks jalgu õieti alla ei võtnud ja nägi kõike kahekordelt, avastati tal puukborrelioos.
„Aga iga kord haiglas mõtlesin – seal on jalutuna aega mõelda –, mis ma tegema hakkan. Iga kord tuli üks äriidee,“ jutustab Silver. „Esimene kord, et hakkan seepi tegema. Teine kord, milline tuleb pakend. Kolmas kord – et seebikoda saab Vana Jüri nime, pühendusega mu vanaisale, kelle majas me elame ja keda kohalikud niimoodi kutsusid. Neljas idee oli see, et teen poe. Kui selle perele teatavaks tegin, siis nad arvasid, et haigus on ikka väga kaugele arenenud – tema teeb siia pärapõrgusse mingi poe!“
Nüüd tegutseb seebipood juba viiendat suve – see on lahti 15. maist 15. oktoobrini – ja seni pole olnud ühtegi sellist päeva, kus ühtegi inimest ei käiks. Sageli on hoopis nii, et kõik ei mahu korraga poodi äragi. Näiteks siis, kui mõni turismibuss pärast Vene Föderatsiooni kontrolli all olevat Saatse saabast, kus peatuda ega sõidukist väljuda ei tohi, Vahtraorule sisse keerab…

Mahlaka jutuga Silverist ja tema elustiiliettevõttest saab lugeda Maale! värskest sügisnumbrist!