Oma lõbuks ehitatud kummalised kulgurid

Augusti esimesel päeval sai Järvamaal Järva-Jaanis taas jälgida kuni kolmerattaliste liikurite ja kummaliste kulgurite killavoori. Teiste seas oli enda ehitatud ja elektri jõul liikuvate kulguritega kohal ka Raul Rääsk. Ühe oma leiutise on ta nimetanud Kännu Ämblikuks, see on akutrelli jõul edasi liikuv kontoritool, millele Raul tegi raami alla. Inva Ämbliku rattaid veab edasi viienda seeria BMW jahutusventilaatori mootor, mis saab voolu autoakult.
Rauli leiutistest saab täpsemalt lugeda Maale! sügisnumbrist!

Sõnajalgade ilu oskavad vähesed hinnata

Inglise botaanik Abraham Stansfield kirjutas 1858. aastal oma sõnajalakataloogis: „Lilleõite erksaid värve imetlevad kõige madalama intellektiga inimesed, aga et hinnata vääriliselt sõnajalgade vormi ja tekstuuri ilu, see nõuab mentaalse taju kõrgemat taset ja arendatud intelligentsust. Seepärast saab kasvavat huvi sõnajalgade kasvatamise vastu pidada mentaalse arengu tõestuseks.“
Enno talu varjuaias kasvab sõnajalgu umbes sada liiki. Talu peremees Aivar Kaljuste ei hakanud neid kasvatama muidugi oma intelligentsuse tõestamiseks. „Et neid müüa ja ruttu väga rikkaks saada,“ ütleb ta hoopis kelmikalt naerdes. „Mis sa seletad,“ pahandab abikaasa Merle mehe nalja peale.
Tegelikult on Aivar saanud armastuse nende taimede vastu oma emalt, kelle sõnajalakollektsioon tõi 90ndatel Florese aiandile Jaapanist näituselt hõbemedali.

Aivar Kaljustest ja tema erilisest aiast saab lugeda Maale! sügisnumbrist!

Avinurme tünnilaadale

Väikeses 1200 elanikuga vallas on uhke torniga kultuurikeskus, mille saali mahub ooperietendust vaatama 300 inimest, orkester musitseerib lava ees orkestriaugus. Keha saab kinnitada samas majas asuvas kohvikus, lõõgastuda samas majas asuvas basseinis ja saunades, ühesõnaga – spaas. Kui hilja peale jääte, leiab samast majast ka mugavad hostelitoad. Utoopia? Poolenisti, kuid projektil aastast 1988 näeb just säärane välja Avinurme kultuurikeskus.
Uurisime, kuidas elatakse seal täna, ja veendusime selles, et kohalikud inimesed armastavad oma kultuurikeskust.

Seebimeister väärtustab üle kõige lugusid

Vahtraoru talu õuel, maalilise Piusa jõe uhtoru taustal seisab pisike palkmajake sildiga „Seebipuut“. Mehemürakas selle ukseavas mõõdab tulijaid pika pilguga, ilmselt juba aimates, mis küsimus neil huulil. Neid „mikse“ ja imestunud pilke on Silver Hüdsi (52) oma koduõuel viie aasta jooksul kuulnud ja näinud küll ja küll.
Küsimust ennetades on Silveril vastus juba valmis. „Kui poleks puuki, poleks ka seepi,“ ütleb ta pisut mõistukõnena tunduva lause. Ja selgitab siis, et 2010. aastal viis kiirabiauto ta neli korda koduõuelt minema. Uuriti ja puuriti, midagi ei leitud. Kui Silver enam lõpuks jalgu õieti alla ei võtnud ja nägi kõike kahekordelt, avastati tal puukborrelioos.
„Aga iga kord haiglas mõtlesin – seal on jalutuna aega mõelda –, mis ma tegema hakkan. Iga kord tuli üks äriidee,“ jutustab Silver. „Esimene kord, et hakkan seepi tegema. Teine kord, milline tuleb pakend. Kolmas kord – et seebikoda saab Vana Jüri nime, pühendusega mu vanaisale, kelle majas me elame ja keda kohalikud niimoodi kutsusid. Neljas idee oli see, et teen poe. Kui selle perele teatavaks tegin, siis nad arvasid, et haigus on ikka väga kaugele arenenud – tema teeb siia pärapõrgusse mingi poe!“
Nüüd tegutseb seebipood juba viiendat suve – see on lahti 15. maist 15. oktoobrini – ja seni pole olnud ühtegi sellist päeva, kus ühtegi inimest ei käiks. Sageli on hoopis nii, et kõik ei mahu korraga poodi äragi. Näiteks siis, kui mõni turismibuss pärast Vene Föderatsiooni kontrolli all olevat Saatse saabast, kus peatuda ega sõidukist väljuda ei tohi, Vahtraorule sisse keerab…

Mahlaka jutuga Silverist ja tema elustiiliettevõttest saab lugeda Maale! värskest sügisnumbrist!

Maripuud murravad mõttemustreid

Ühel päeval sõitis koolitaja Indrek Maripuu Tallinnast kodu poole, kui talle helistas vend ja küsis, mis teoksil. Indrek vastas, et käis pealinnas oma talu toodangut müümas. Siis oli pikk vaikus. „Aga te ei kasvata ju midagi!“ prahvatas vend lõpuks. „Ei, ma käisin koolitusi müümas,“ vastas Indrek muigelsui.
Seda, kas Maripuud seal Põlvamaal Uibujärve külas Neitsijärve talus ka loomi peavad või mida nad seal kasvatavad, küsitakse Indreku sõnul neilt üsna tihti. Maad ju on – neli hektarit. Ja mida siis maal veel teha peale põllumajanduse või turismitalu pidamise?
Neitsijärvel mõeldakse aga teistmoodi. „Jah, ajalooliselt on talu pidanud pere ära elatama. Me tahaks ka seda nelja hektarit nii ekspluateerida, et see meid ära elataks, aga mitte põldu harides, vaid tehes seda, mida meie oskame. Meil on koolitustalu,“ räägib Indrek …

Maripuude vahvast perest ja põnevatest ideedest saab lugeda Maale! värskest sügisnumbrist, mis jõuab täna kõikjale Lehepunkti müügikohtadesse. Head lugemist!